Regulaatorid on funktsionaalsed lisandid, mida kasutatakse keemiasüsteemide või tööstustoodete toimimise parandamiseks; nende esmane ülesanne on moduleerida antud süsteemi füüsikalisi või keemilisi omadusi. Näiteks vahustusainetes, kattekihtides, kolloidides või lahussüsteemides võivad regulaatorid muuta viskoossust, pH taset, vahu stabiilsust või pindpinevust, optimeerides seeläbi toote toimivust. Nende toimemehhanism põhineb tavaliselt vastasmõjul süsteemi teiste komponentidega, nihutades molekulidevahelisi tasakaaluolekuid või muutes reaktsioonitingimusi.
Molekulaarsel tasandil avaldavad reguleerijad oma mõju, sidudes end süsteemis sihtmolekulidega, adsorbeerudes või moodustades nendega komplekse. Näiteks vedelates süsteemides võivad regulaatorid adsorbeeruda gaasi{1}}vedelate või tahkete -vedelike liidestes-, muutes sellega liidese energiat-, et stabiliseerida vahte või emulsioone; lahustes võivad nad puhverdada pH kõikumisi ja reguleerida ioontugevust, suurendades seeläbi lahuse stabiilsust. Nende mikroskoopiliste interaktsioonide kaudu võimaldavad regulaatorid süsteemi omadusi täpselt kontrollida.
Regulaatorite tööpõhimõtted annavad neile laialdase kasutuse tööstuslikus tootmises. Näiteks vahustusainetes võivad need pikendada vahu pikaealisust ja täpsustada vahu tekstuuri; pinnakatetes parandavad need tasandusomadusi ja nakkuvust; ja keemilistes reaktsioonides juhivad nad reaktsioonikiirust või selektiivsust. Reguleerijate toimimismehhanismide mõistmine mitte ainult ei hõlbusta toote koostiste optimeerimist, vaid suurendab ka tootmise efektiivsust ja toote kvaliteeti, rõhutades seeläbi nende keskset rolli mitmesugustes tööstusprotsessides.
